Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/70

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 69 —

äritas tüdruku enese wastu ainult weel suuremale wihale.

„Sunnitakse? Sina tahad mind sundida?“ hüüdis Miina ja astus poisile nii lähedale, et ta tuline hingeaur temale wastu nägu käis. „Kas tead, Prits? Kui sa nüüd weel oma kodisi Huntaugul näitad, siis ässitan Muri su peale! Sina wõid Kulbi Kaiele kosja minna, Huntaugu Miinale sa ei kõlba!“

Kõigest kehast wärisedes, näost lõkendades, pööras tüdruk minema, enne kui Prits parajat wastust leidis. Ta tõttas lendawal sammul edasi ja oli nooremehe silmast warsti pimedusesse kadunud. Aga ta kuulis weel, kuda see talle kähisewa, kugistawa healega järele hüüdis:

„Sa pead mind weel tundma õppima, tüdruk!“



4.

Tulewane herra.

Parun Heideggi perekond oli päewa täis rõemulikku ärewust mööda saatnud, enne kui widewiku ajal suur nelja-hobuse tõld, üleni sopaga kaetud, trepi ette weeres. Tema lähenemisest oli wäle tallipoiss, kes eemal puiestiku ääres wahi peal seisnud, juba wiis minutit warem teatuse toonud, nii et kirjuid laternaid suurel trepirõdul, mis wannikute, kirjude lipukeste ja kodus maalitud wapikestega üleni ehitud oli, weel enne jõuti põlema panna, kui tõld treppi sai. Enne weel, kui toapiss tõllaust sai awada, kajas trepilt kallile tulejale