Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/71

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 70 —

paljuhealeline „tere tulemast“ wastu, kuna seesama sõna ka päratu suurelt transparendilt, mis rõdult tuppa wiiwa ukse peale kinnitatud, kirjude tuletähtedega alla rõemsate inimeste peale waatas.

Nüüd läks tõlla-uks lahti, wäledalt hüppas suur, saleda kaswuga noormees pikas, pruunis reisimantlis wälja, oli trepi wähestest astmetest ühe hüppega üle ja seisis lähemal pilgul otse käte ja rindade ja suude ja põskede metsa sees. Nad tahtsiwad teda pigistustega ära lämmatada, weel enam aga suudlemisega.

„Poeg, wend, Herbert, meie Herbert!“ kajasiwad waljud ja poolwaljud, õiskawad ja liigutatud hüüded läbisegi. Ainult wähe aega lasti seda rõemutoojat trepi ja rõdu peal kirjuid ja kumendawaid ehteid, mida hell armastus tema auuks walmistanud, imestada; siis wiidi ta, sest et wilu tuul puhus ja wihma tibama hakkas, wõidurõemul heledaste walgustatud, lõbusa soojaga täidetud tubastesse ruumidesse.

Wähemast weerand tundi kestis, enne kui noor parun selles küsimise- ja pärimise-marus, mis kuuest suust korraga ta peale puhus, mahti sai ülepea suud rääkimiseks lahti teha. Ja kui see talle wiimaks wõimalikuks sai, oli ta esimene sõna kõigi suureks naeruks:

„Kas teil süüa on? Mu kõht on tühi kui hundil!“

Oo, selle eest oli hoolt kantud! Ruttu läks käsk laua katmiseks, ja kui wana, weidi kõwerate säärtega wäike Tohwer oma wesihalli pea ukse wahelt uudishimulikult sisse pistis ja tea-