— 71 —
tas, et kõik walmis olla, kanti külaline peaaegu käte peal söömatuppa.
Seal põles mõnus tuli kaminas, helewalgelt kaetud laud raske hõbedaga ja wana moodu riistadega waatas tulejale nii meelitawalt wastu ning toast heljus see isewärki kodune lõhn läbi, millest ta nii kaua ilma olnud, mille ta aga kohe ära tundis, kui jala üle läwe tõstis.
Nad polnud ootamise-ärewuse pärast peaaegu terwel päewal midagi söönud; seepärast asusiwad nüüd kõik, ehk see küll lõuna- ega õhtusöök polnud, lauda, ja kui esimene rõemutuhin wähe möödas, sõiwad kõik, külalise auuks ja eneste terwiseks, õnnistatud isuga. Seejuures kõneldi enam silmade kui suudega. Emaliku õrnusega wiibis paruniproua muidu nii uhke ja külm pilk poja ilusa, mehise näo peal, ja kui Herbert ta käele ikka ja ikka jälle tormiliselt suud andis, surus ta selle käe iga kord nagu õnnistades nooremehe tõmmupruuni pea peale. Parun jälle tõstis oma pikki hallisid wurrusid, mida ta ikka tegi, kui ta millegagi iseäranis rahul wõi millegi üle uhke oli. Herberti wanema õe, kuueteistkümne-aastase Adelheidi peenike, uhke nägu awaldas kõige pealt uudishimu; neiu silm oli wenna suu küljes kinni, oodates, mis Herbert oma pikast teekonnast ja wäljamaa elust huwitawat jutustaks. Ada, Kuno ja kaheteistkümne-aastane Raimund puiklesiwad tüki aega istmete pärast, sest igaüks tahtis wennale ligemal istuda; wõit jäi Ada ja Raimundi kätte, mispeale Kuno nutma hakkas ja seega kõige paremine eesmärgile jõudis, sest nüüd wõttis Herbert ta oma põlwe peale, ja sõi ühe käega.
