— 72 —
X. mõisa tulewane herra oli kodus! See sõnum lagunes praegu wist kuni mõisa kaugemate eluhooneteni laiale. Parun Herbert Heidegg oli kaks aastat Saksamaal wiibinud, et seal ühes suures, eeskujulises mõisas tegelist põllutööd õppida, kuna ta enne seda Tartu ülikoolis paar aastat politika ökonomiat oli kuulanud. Kuni lähema Jüripäewani wõis ta ennast tarkuse-korjamise waewast wälja puhata; siis aga pidi ta X. mõisa täielise walitsuse oma peale wõtma, sest wana parun läks ühte hiljuti Ida-Harjumaal ostetud mõisa, mille ta odawa hinnaga omandanud, mis aga endise omaniku läbi nii hooletusesse oli sattunud, et ainult nii tubli ja wali põllumees, nagu parun Rüdiger Heidegg ise, loota wõis, uues mõisas peatsemalt tarwilist korda jalale seada. Paruni kolmas mõis, mitte kaugel siinsest, oli ühe Saksa walitseja hoolel. Herbertile X. mõisa abiks ja wilunud toeks pidi senine opmann Winter jääma.
„Ja nüüd öelge, mu kallid, mis teil kodus ka uudist on?“ küsis parun Herbert, kui ta oma isu kustutanud ja oma õdesid-wendasid rõemsal pilgul silmitsema hakkas. „Pagana pihta, olete teie aga kõik suureks kaswanud!“ hüüdis ta, enne kui oma küsimise peale wastust sai.
„Iseäranis mina“, tähendas Adelheid ja ajas oma pika, sihwaka keha täiele pikkusele.
„Mina ka! Mina ka!“ hüüdsiwad seepeale Ada, Raimund ja Kuno läbisegi, ning igaüks näitas püsti tõustes wennale oma pikkust, kus juures kõik kolm seda kawalust tarwitasiwad, et warwaste peal seisiwad.
Herbert naeris oma wärske, kõlawa healega.
