Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/80

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 79 —

„Ja ei teadnud, mis tallis sündis?“

„Ei… Aga preili Marchand oleks ju karjumist ka tuppa kuulnud, sest need inimesed —“

„Ada, ma ütlesin sulle, et sa waikima pead!“ lõikas paruni-proua Heidegg lause pooleks.

Parun Herbert püüdis jutule lõbusamat pööret anda, ja küsis seepärast ruttu:

„Kas preili Marchand ilus wõi inetu on?“

Wastaja oli Raimund, ja jälle käis selle otsus preili Marchand’i heaks.

„Ta on ilus, Herbert,“ ütles poiss peaaegu waimustusega. „Tal on nii ilusad mustad silmad ja — ja sinised juuksed…“

„Sinised juuksed?“ Kuno ja Ada hakkasiwad suure healega naerma, kuna Adelheid oma tulipunaseid, wärskeid huuli kärsutas.

„Ja, sinised juuksed,“ kinnitas Raimund, kelle pikk, kahwatanud nägu sügaw-tõsiseks jäi, kuna ta silmad mõttes wenna otsa waatasiwad. „Kui päikese- wõi tulewalgus preili Marchand’i juukste peale paistab, siis on nad sinakad, muidu aga mustad. Kui sa teda näed, Herbert, siis ütled ise, et mul õigus on.“

„Rumalus! Kõik rumalus!“ hüüdis preili Adelheid, ja kõpsis kärsitult jalga wastu põrandat. „Preili Marchand on koolipreili nagu kõik teised — mitte targem, mitte rumalam — mitte ilusam, mitte inetum, küll aga palju tujukam kui wana hea preili Ritter oli.“

„Ja nüüd küllalt preili Marchand’ist, lapsed,“ kuuldus paruni-proua Heideggi külm, teraw heal. „Ma ei armasta mitte, et teeniwatest inimestest nii palju räägitakse, selleks pole nad meile küllalt tähtsad. Ma usun, lapsed, meil on ka paremaid jutuaineid.“