— 80 —
Paruni-proua soowi mööda räägiti mõni aeg muudest asjadest kui ‚teenijatest inimestest‘; siis aga kaldus jutt kogemata jälle niisuguste peale. Kuno oli kooliherra Gottlieb Lustigi nime nimetanud, ja Herbert küsis, kas see kena mehike weel oma ametis paigal olewat ja kudas ta käsi käia. Herra Lustig oli nimelt üks neist algupäralistest inimestest, kelle paljas nimi huuled naeratama pani. Tõendati, et ta pärast õpetundisid kolme päewa jooksul ainult kolm sõna räägib, öösel prillidega magab ja ainult lilledest ja rohtudest und näeb. Ta oli nimelt kirglik taimeteadlane, ehk ta küll ülikoolis usuteadust õppinud. Wist juba seitsmendat, kaheksandat aastat pidas ta parun Heideggi majas kodukooliõpetaja-ametit.
„Oo, herra Lustigi käsi käib hästi,“ hüüdis Kuno. „Ta õpetab nüüd preili Marchand’ile Eesti keelt.“
Adelheid ja Ada hakkasiwad naerma.
„Mis, teie prantslane õpib Eesti keelt?“ küsis noor parun.
„Ja!“ kinnitas Kuno, wenna ja õe naermise üle pahandades. „Ma ise kuulsin, kuda preili Marchand herra Lustigi käest küsis, mis olla Eesti keeli: ‚Kuda su käsi käib?‘ Herra Lustig ütles seda, aga kui preili Marchand teist korda weel küsis, siis ei wastanud herra Lustig enam, waid kirjutas talle sõnad paberi peale, ja ise pani ruttu minema.“
Herbert naeratas.
„Sellest tunnen ma Lustigi ära,“ ütles ta. „Aga mis otstarbeks siis preili Marchand Eesti keelt õpib?“
„Ta armastab keelesid õppida,“ seletas Rai-
