Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/82

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 81 —

mund tõsiselt. „Ta oskab peale Prantsuse keele weel Saksa ja Italia keelt ning on Peterburis lühikese ajaga ka üsna palju Wene keelt õppinud… Eesti keelt ei õpeta temale mitte üksi herra Lustig, waid ka Tohwer ja Mai. Preili Marchand oskab juba Eesti keeli ‚tere hommikust‘, ‚tere lõunat‘ ja ‚tere õhtust‘ öelda.“

„Teie prantslane on ju siis päris keeletark,“ naljatas Herbert, kuna ta Kunot põlwe peal liigutas. „Aga nüüd, lapsed, tulge minuga kaasa! Tohwer on wist juba minu reisupaunad mu tuppa kandnud. Ma tõin teile kõigile midagi wäljamaalt kaasa. Mis papale ja mammale määratud, selle toome siia. Läki minu tuppa!“

Üleüldine rõemukisa tõusis, tormati hüpates ja tantsides wenna kallale ja weeti ta hurraahüüetel saalist wälja. Õnneliku, liigutatud naeratamisega waatasiwad wanemad õitswale, elurõemsale salgale järele. Tõeste, nad wõisiwad öelda, et nende abielu õnnistatud, nende perekondlik õnn täieline oli. Nagu selle tundmuse sunnil lähenes parun Heidegg ruttu abikaasale, wõttis ta käe pihku, suudles seda, ning siis suudles ta ka tema põske ja otsaesist…



5.

Juliette Marchand.

Parun Herbert Heidegg nägi herra Gottlieb Lustigi ja preili Juliette Marchand’i õhtulauas. Ta raputas kooliherral kui oma wanal tuttawal, kes paar minutit enne prantslast tuppa