— 92 —
toas. Ta arwas nüüd oma äritatud meelte pettemängu lõppewat. Ta eksis. See walge, tõsine nägu nende põhjata sügawate mustade silmadega seisis ta ees, ja ta põuest kerkis jälle see tungiw, sundiw küsimine üles: kus oled sa seda nägu enne näinud? — —
Preili Juliette Marchand oli sel ajal oma wäikeses kambris weel ärkwal. See oli kena puhas toakene, mida ta oma käsi paljude wäikeste asjakestega ehtinud, asjakestega, mis tal kui kodumaa ja lapsepõlwe mälestused kallid oliwad: nurgas wäikese püstriiuli peal isa ja ema, wendade ja õdede päewapildid kirjude konnakarpidega ehitud raamikestes ning mitmed algupäralised iluasjakesed; sohwa ja mõlema leentooli peal oma tehtud pitsikattekesed, põrandal waibakesed jne. Kerge, peenike lõhn, nagu lilleõilmetest, heljus läbi ruumi.
Preili Marchand istus teise leentooli peal, oli pea kaugele tagaspidi ajanud, käed kukla taha risti pannud ning wahtis mõttes ühe pooluimase sügisese kärbse poole, kes seal walge aknariide külles roomas.
Korraga tõusis ta üles ja awas ukse. Ta oli lühikesi, tippiwaid sammusid kuulnud. Ta tundis neid. Nõnda kõndis Tohwer läbi pika eeskoja. Wana toapoiss läheneski uksele, millest lai walgusetriip poolwalgustatud eeskotta paistis.
„Tohwer!“
„Ja, wreilen.“
„Kas magama lähete?“
„Ja, wreilen.“
„Kas wõiksite weel wiieks minutiks minu juurde tulla?“
„Kui wreilen soowiwad!“
