Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/94

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 93 —

Tohwer kõneles koolipreiliga Saksa keelt. Ta oli uhke, et ta kellegiga Saksa keelt wõis kõneleda. Kolmkümmend aastat oli ta seda keelt õppinud, raudse hoolega õppinud, iseäranis nooremal eal, ja siiski ei suutnud ta parunit ning selle perekonda nii kaugele saada, et need teda ta wirkuse wilja oleksiwad maitsta lasknud ja teda Saksa keeli käskudega auustanud. Nad näitasiwad kõik nagu kadedad olewat, et toapoiss sedasama keelt kõneleb, mis nemadki, ja alandasiwad teda alati selle wa’ laia „moakeelega“, mida nad iga talupojaga rääkisiwad. Kord oli Tohwer parunit otsekohe palunud, temaga Saksa keelt kõneleda, ta oskawat seda ju selgeste; kuid parun oli ta armetumal wiisil wälja naernud ja öelnud, siis pidada ta ju edespidi iga röhkiwa harjaslinnuga Saksa keelt kõnelema — need mõista seda weel paremine kui Tohwer… Ja proua oli talle Saksa keele õppimise omal ajal otsekohe ära keelanud.

Arwaste oli siis waesel toapoisil mahti oma kallist wara tarwitada, ja ta püüdis wiimasel ajal ainult sellest tröösti leida, et ta toa-Maiele korrapäralist Saksa keele õpetust jagas. Et aga tema Saksa keel halb ei wõinud olla, selgus juba sellest, et see Prantsuse preili peaaegu igast lausest aru sai. Kui tänulik oli ta selle eest tema wastu!

Tohwer astus koolipreili kambrisse. Mõnda käsku oodates jäi ta ukse juurde seisma.

„Istuge, Tohwer! Istuge sinna minu wastu!“

‚Waata‘, mõtles Tohwer, ‚see on ainus peenem inimene, kes minust sellepärast lugu peab, et ma Saksa keelt oskan‘… Ja kohmetuse ning