— 94 —
uhkuse wahel waakudes toetas ta oma wäikese keha tooli ääre peale.
„Tohwer, Teie olete ometi eestlane?“ algas preili Marchand, sulenoaga oma roosakarwalisi küüsi wiilides.
„Mina? Ei, wreilen.“
„Kudas? Teie ei ole mitte eestlane?“
„Ei! Ma räägin ju Saksa keelt… Minu wanemad oliwad eestlased.“
„Teie wanemad oliwad eestlased ja Teie mitte? Sellest ei saa ma aru!“
„Ja — kuda wreilen siis arwawad? Eestlased on talupojad — mina pole aga mitte talupoeg, ma olen paruni teener, ja ma räägin Saksa keelt.“
Preili Marchand naeratas. Ta hakkas mõistma: eestlane tähendas siin maal talupoega ja talupoeg tähendas eestlast. See oli ju oma eest õpetlik, aga enda küsimusega oli ta mujale sihtinud.
„Ma tahtsin teada saada, Tohwer, kas Teie siin maal olete üles kaswanud ja rahwast täieste tunnete.“
„Muidugi, wreilen.“
„Ja armastate seda rahwast?“
See oli keeruline küsimus. Tohwer nihutas ennast sinna-tänna ja wahtis nagu abi-paluwalt preili otsa, kelle süsimustad silmad teda tooli külge kinni naelutasiwad. Ta ei saanud sellest küsimisest aru.
„Ma tahaksin Teie arwamist teada saada, Tohwer,“ ütles koolipreili lahke, julgustawa pilguga. „Kas arwate, et meie mõisa talupoegade käsi hästi wõi halwaste käib? On nad rikkad wõi waesed? On nad õnnelikud wõi õnnetumad?
