— 95 —
On neil wähe wõi palju tööd? On nad oma eluga rahul wõi soowiwad paremat?“
Tohwri näo üle lendas nagu walguse-paiste — ta mõistis. Aga enne kui wastas, waatas ta argselt ringi ja näis ukse poole kuulatawat.
„Ei, wreilen,“ sosistas ta ettepoole sirutatud kaelaga, „nad pole rikkad, ega ole õnnelikud, ega ole oma eluga rahul! Nende elu on ju koera-elu!…“
„Miks nii?“
„Raske töö — haganane leib — witsad.“
„Kas see igas mõisas nii on?“
„Nii, kuda herra juhtub olema. Kus hea herra, seal wähem witsu. Ka töö olla mõnes mõisas kergem, aga mitte palju. Rikkaid talupoegi ma ei tunne.“
„Kas nende põllud nii sandid on?“ küsis preili Marchand.
„Ega nad head ole,“ kostis Tohwer, „ja nad ei saa neid korralikult harida.“
„Miks mitte?“
„Sest et mõisa töö aja ära wõtab.“
„Siis teewad nemad mõisale enam tööd kui iseenesele? Kas mõis neile nii head palka maksab?“
Tohwer wahtis laial silmal koolipreili otsa; ta ei saanud neist küsimustest jällegi hästi aru.
„Palka? Nad ei saa mõisalt kopikatki palka,“ ütles ta siis.
„Kuidas? Nad teewad mõisale ilma palgata tööd?“
„Ja, wreilen! Mõisale peawad nad tööd tegema, ja kes neile selle eest palka maksab!“
„Peawad? Kudas nii — peawad? Minu
