Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/97

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 96 —

teada ei ole siit maa talupojad enam pärisorjad.“

„Aga nad elawad mõisniku maa peal ja peawad selle eest mõisale tööd tegema.“

„Kas nad selle eest mitte renti ei maksa?“

„Ja, wreilen, tööga maksawad nad ju renti.“

„Mitte rahaga?“

„Kust talupoeg nii palju raha wõtab! Ja kes siis mõisa töö ära teeks!“

„Kas talupoegade rent siis nii kõrge on? See tähendab — kas neil selle rendi eest nii palju tööd on teha?“

Kui palju?“

„Et nad oma põllud hooldusesse peawad jätma?“

„Ja, wreilen,“ ütles Tohwer, jälle kartlikult ukse poole wahtides ja oma healt sosinaks muutes. „Minu kadunud wanemad ütlesiwad alati, et pärisorjus nii kibe pole olnudki kui praegune teoorjus. Töö olnud kergem ja talupojad saanud mõnes kohas palju paremine süüa kui nüüd… Aga — palun wäga, et wreilen minu küsimust pahaks ei paneks — miks wreilen nende asjade järele nii wäga päriwad?“

Juliette naeratas. Ta oli wana toapoisi imestamist oma küsimiste üle juba ammugi märganud ja leidis selle põhjendatud olewat. Sest mis oli temal, parun Heideggi laste kaswatajal, X. mõisa talupoegadega, nende töö ja eluga tegemist? Nii wõis Tohwer oma seisupaigalt küsida, ja Juliette mõistis seda seisupaika.

„Ma tahan Teile öelda, mispärast ma neist asjadest osa wõtan,“ wastas ta, kuna ta mus-