Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/98

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 97 —

tad, läikiwad silmad mõttes küünlatule sisse wahtisiwad. „Ma olin waewalt mõne päewa siin mõisas elanud, kui mind üks kole sündmus nii wäga ehmatas, et ma haigeks jäin. Siin pekseti inimesi. Neid pekseti nii, et nende südant-lõhestawat walukisa igaüks mõisas kuulda wõis! See läks mulle südamesse, Tohwer. Mul oli hale meel nendest, keda pekseti, ja kui ma kuulsin, et siin talupoegi üleüldse peksetakse, iga wähema kui süü eest peksetakse, siis oli mul hale meel kõigist teie talupoegadest. Minu kaastundmus kaswas aga weel, kui ma nägin, et siin ühelgi muul nendest hale meel ei ole, et neid põlatakse — sellest hoolimata põlatakse, et nad nii wiletsates majades elawad, nii musta leiba sööwad, nii jämedas riides käiwad ja nii rasket tööd teewad. Ma pole säherdusi asju enne näinud, Tohwer!“

Ta oli pikkamisi ja selgeste, iga tähtsama sõna peale rõhku pannes, kõnelenud, et toapoiss oma puudulise Saksa keele mõistmisega tema seletusest aru saaks. Tohwer sai ka tõeste preili kõne sisust aru, waatas aga siiski niisuguse näoga rääkija peale, kui seisaks ta mõne mõistatuse ees. Imelik saks, see uus koolipreili! Preili Ritter kuulis tihti pealegi talupoegade peksukisa, aga wõi ta sellest midagi wälja tegi, ehk kellegi käest küsima läks, kuda talurahwa käsi käib!… Tohwril enesel ei olnud ka mitte just kiwi põues ligemise häda kohta; ta oli siin mõisas oma pika teenistuse-aja jooksul juba asju näinud, mis ka tema rinna kuumaks tegiwad ja ta käe salaja rusikasse ajasiwad, sest ülekohus oli wahel liig