sääl palju, iga aasta korjus neid tubaku lõikusest sinna ikka enam juurde.
Ja karjamaal, kodust õieti kaugel metsa taga sündis piibupää, rändasiwad tubaku warred piipu, hakkas tormamagi, — aga paar matsu — ei lähe, tee mis tahad. Ka nii teha, nagu oleks läinud, ei saanud. Ja korraga oli lõwipiip nagu kaugel, kaugel ära, Roesu oma piibupääga, mis kõwasti suu nurka oli surutud, et tuli ninaotsa ei saaks hakata, kõrgel, kõrgel, kuhu ligi ei pääsnud.
"Kuule, wa Jürikene," ütles isa meelitades, "sa tule mulle õge appi tuulutama, pühid luwwakesega tuulme päält põhukõrrekesi ärä, oled niisama nipet näpet abis."
"Wõiss iks minna kah."
"Ma anna sulle tengäkese, wai."
Ja Jüri oli wirk aitamas, muidugi nii palju kui ristluud järele andsiwad. Sai oma lubatud "tengä" ja ei kärsinud enam: Raha wäike, kerge kaduma. Ja pikk must kogu "waiusi" üle nurme ikka Rõngu — Rõngu kõwera kõrtsi poole nii kärmesti muidugi, kui ristluud järele andsiwad.
Siis ta aga enam meile tagasi ei tulnud; kord oli järgmise talu käes.
Roesu Jüri ei käinud kunagi kirikus: kui kopik oli, läks parem kõrtsi. Leeri ajal olnud esimest ja wiimast korda teiste leeripoiste keskel kirikus. Muud kui läinud pääle oma pääd. Ja see pää olnud nii kõwa, et lapse põlwes üksgi
