Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/46

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


käsk pähe jääda ei ole tahtnud ja kuigi jäänud, siis suure nuhtlemise ja tuupimise järele, seks et järgmisel parajal silmapilgul jälle suutumaks ununeda. Kui tegi midagi, sai nuhelda: ei teinud hästi. Kui ei teinud, sai nuhelda: ei teinud midagi. Mis sääl siis wiimaks üle jäi muud kui mine pääle oma pääd: kolki saad ikka. Just niisama kui karjusel palawa ilmaga: kas ajad suminat ise, wõi ajawad kiilid ehk parmud, kari jookseb kiili ikka, jõuab läbi metsa wilja ikka ennem kui sina, leiab karja peremees ehk perenaene wiljast ikka ennem kui sina, ja kuigi ei leia, jäljed jääwad ikka järele ja kolki ja tõrelda saad ikka.

Ma ei ole teda kunagi kõrtsis näinud, aga wiina pärast ta sinna wist ei läinud, waid wiina kaldamise pärast, et — oma rõõmu tunda, niisugust rõõmu, kus silmad särawad. Kui palju ta siis seda märjukest weel ära ei saanud "mõne tengä" eest. Muidu ikka ainult see rõõm: näed, kallatakse. Ja unustad kõik ja mõtled: sulle kallatakse! Ja silmad muudkui särawad. Ja kuigi ta wahel oma suutäie sai, kas see ei pannud tema "igawesti ära tapetud" kehas were kiiremini käima; kas see ei olnud nagu rõõmu wiimaseks tipuks, niisama nagu kaldamise lõbus, niisugune ilus, kõlaw laks, nii imeweidralt keeleotsaga. Ja isa ütles õigesti: Egas Jüri suugi sarwest ei ole. Aga ma ei ole teda kunagi kõrt-

46