Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/52

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


Mõnikord ütles ema:

"Ei tiiä, Jüri, kudas ka sia onte nii wigatses oled jäänu; muidu wõis sa nüüd peris rikas naisemiis olla?"

Jüri mõtles, lõi nippi ja suuga matsu ja kostis:

"Iks minnu tönksewa pääle, tönksewa jah, iks muku tönksewa."

"Mes na sust siss iks nii wäega tönksewa."

Siis kõneles Jüri, mis ta kõneles, ikka oli see midagi haledat, midagi, mis suure peksmisega lõppes, ja seda nii suures rõõmus, nagu oleks kõik, mis temale osaks saanud, suur häätegu olnud.

"Kudas siss nu kirjätähe ka sulle pähä es jää?"

"Es jää iks."

"Kudas tu lugu sääl Wiinalassil siss õge olli?"

"Mes ta olli, olli iks. Mia wõti õge üitskõrd raamatu, iks wõti jah, ja tükse õge ära aeda ala, iks ära sügäwade aeda ala kuhalt ära jah, ja kaie õge noid kirjätähti iks, kas na reo jäässe kah pähä õge wai, kaie noid iks peris südametäwwega jah. Tskae, olli kawwes kaema jäänu, kawwes jah, naksiwa otsma, otsma iks jah. Tu wellene Andres — iks kos ta luukondi maapõhjan mädanesse jah — ai peni aeda alla järgi iks, kissewa wällä, wällä iks, tõiwa kepi iks, tskae ja tönksewa jälle, tönksewa iks."


52