Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/53

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


Iga iks ja jah äratas oma nippi ja matsu.

Oo, ema see mõistis.—

Kõik lõppes aga tönksmisega, tönksmine mõisa põllul, tönksmine kodus, tönksmine sugulaste, tönksmine wõõraste poolt — elu täis peksmist, nii et ristluud enam järele ei andnud.

Minule meeldis kõige enam järgmine lugu:

Külale antakse käsk tee lahti kaewada. Wiinalassi talu eest läheb muidugi Roesu wälja. Kaewamine on kiriku kohal. Keegi suurtsugu mees, suur tärn mütsi ees, sõidab, ise kasukate sees kui karu. Kõik jääwad auukartuses seisma ja ootawad, kuni suur eluk mööda on. Aga Roesu ei tee wäljagi, kaetab kord ja kaewab siis edasi, kaewab nii et maailm lund täis, kaewab nii et suur eluk üleni lume sees on, siis jätab töö seisma ja ütleb: oh, es pane tähelegi! Ise mühaleb. Siis järgneb muidugi suur peksmine wallamaja juures. Aga mis tost Roesule, nii ehk teisiti peksa oleks ikka saanud.

"Nu jah, san'd iks wahel süüdi ka ollid?"

"Sai no iks oldus!"

"Kas sul siss onte essä ega emma oppeman es ole kah, kudas ellä ja olla?"

"Essä!.. esä pess nii kawwa kui kuuli, emmä ei mäleta iks, kas tedä olli wai es..."

Jüri wajus siis sügawasti mõtetesse, nagu otsiksiwad ta mõtted teed selle suure armastuse

53