Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/54

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


poole, mis emaarmastuseks nimetatakse, ja näis nagu oleks kõik, mis seda tõmmu kogu nii roeseks märkis, tasaseks ja pehmeks muutunud, kadunud mälestus oma õnnistawat kätt tema südame külge pannud ja kõike, mis tema küljes halb oli, hääks silitanud, nii hääks, tasaseks ja pehmeks.

Ja kui ta siis oma "tönkijatest" edasi kõneles, ei wandunud, ega õnnistanud ta neid, ja kui ta siis mõnda häätegijatgi nimetas, ei wandunud, ega õnnistanud ta neidgi. Niisugune suur ja awar ükskõik laotas oma tiiwad tema üle laiali, püha ükskõik, sest peksjad ei suutnud teda ometi tümaks peksta, ega häätegijad tema südant sarnaseks muuta, et ilmainimesed teda hääks oleksiwad nimetanud.

"Jüri, sa olla jo talu laits?"

"Ole iks."

"Kudas siss Andretsesele wellele maja jäi ja sina midagi es saa?"

"Esä and tälle, mia jäi Andresele."

"No tu olli su nuhelnu küll."

"Nohel ja tönkse iks üttelugu pääle jah, es ole aru ega otsa iks, kon ta wa penireo sääl maa sehen mädänes."

"Mes sa's iks nii halwaste ütled?"

"Kon ta wa penireo sääl maa sehen mädanes jah."


54