Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/55

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


Omast wennast ei kõnelnud ta kunagi teisiti kui ainult wa penireost, ja külajutt kinnitab, et mis Jürile mõisapõllul weel jäeti, seda mõõtis wend kuhjaga tagant järele. Keegi pole teda nii armuheitmata peksnud, kui just lihane wend, nii kaua kui ta jõud nooremast wennast üle käis. Jüri olnud kärsimata loomuga, armastanud tempusid teha ja saanud siis enamasti iga tembu eest, nagu ei oleks just tema mitte näidata tohtinud, et temal just enam hõlpu oli, kui teoorjal kodusgi harilikult olla wõib.

"Mesperäst sa siss neid tütarlatsi ei salli?"

"Nii iks..." Jüri puikab kõrwale.

"Kas siss naise sulle kõik halba om tennu!"

Roesu ei wasta.

"Kas sul siss kedägi naiste seäst ei ole, kelle henge sa wõis ülendädä?"

"Mes nu naise ehk tütriku konagi iks... Egas na iks kadunud Tiidu Liisu ei massa. Kae, tu olli inemine. Jummal ülendä temä henge ja alanda tema pattu, jah. Tu olli inemine iks. Neo tütriku itsitäse pääle, hamba iks üttepuhku irewile, itsitäse pääle iks, ei ole mõistlikku olekut iks, ei saisa neil suu pään kinni iks, ega käe paegal kah. Kae Tiidu Liis iks olli inemine jah. Kari olli linajärwe weeren, tskoe lassiwa karja willä, iks tuukord jah. Mia olli kah karjan iks. Kae, tulliwa kohtumehe iks, tõse joosiwa pakku

55