Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/56

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


iks, mia jäi muudkui kätte. Naksiwa iks pääle jälle tönksma. Tskoe, kui siss tulli wa kadunu Tiidu Liis — Jummal ülendä temä henge ja alanda temä pattu iks — tõmmas miu iks kohtumeeste käest ärä ja sõimas neil iks kihä kuumas pääle. Ütel iks tõne Jumala nimel neile: äratapasse iks poiskese, kel emmä kaitsman ei ole: mes te iks temäst tönksite, andke iks oma koertele kah, kel jala wäledämbä ärä juuskma om. Om no saanu iks ütskõrd inemiseluum hammaste wahele, siss muudkui tuu peät iks süüdi olema. Kae iks to Tiidu Liis jah, kae tuu olli inemine iks."

Tiidu Liis oli ainukene, kelle hinge ta ülendas.

Nüüd on Roesu Jüri surnud. Jumal ülendagu ka tema hinge ja alandagu tema pattu. Nii mõndagi wõiks weel tema teoorjuse päewadest kõnelda, kus ta nii inimesehunikukeseks kokku pekseti, wallale toita, wallale ka matta, kõnelda, kuidas ta läks ikka nii pääle iseoma pääd. Aga sarnaseid teoorjuse aegseid kokkupeksetuid elab weel küllalt ja nad paneksiwad pahaks, et mina neist jutu teinud. Roesu Jüri ei paneks seda küll pahaks, sest Jüri on sääl, kuhu "serätsile haigetele lastele Issänd esi rahupaiga om walmistanu". Kuigi teda kirikuaia taha mateti. Kahes põrgus oligi ta oma aja ära, esiti mõisa põrgus, siis küla põrgus, ja kolmandamat küll wist temale enam osaks ei saanud. Saab sestgi minu kollilise sõbra mälestuseks. Päälegi, mis

65