See on sügisene luht, see on hädalategemise aeg ja kõhin liblede laul, nagu oleks küllalt elatud, küllalt kuu poolteise wältusel.
Missugune wiletsus! Kuule, kuidas mets, lai mõisa laan laulab! Kuule, kuidas Wõltsjärw kohiseb! See on laul. Sügawal metsas kõnnib mühin ja naerab, — naerab ja puistab wallatades terwed wirnad kõigeilusamaid lehti sügisele rüppe, naerab ja pillab oma jäädawuse tundes, kuhu sügise ega talw ligi ei pääse, naerab ja pillab laane otsata jõuu külluses, mis kõike suudab kaitsta, mis ennast metsa, mõisametsa lapseks nimetab. Laial järwel hõiskawad lained tuulte wabas lennus, hõiskawad wabaduse laulu, ja kuigi pakane neid järwe südamesse tagasi pigistab, tõmbab wesi enesele süllapaksuse kasuka selga ja naerab, et jää raksub ja laiad lõhed aurawad. See on laul.
Aga mis puutub külaluha hädalasse mõisametsa jõud ehk järwe kütkendamata sügawus. Mõlemad on siit kaugel. Siin upub kõik iseenesesse. Isegi luhalaugel oja, kes sulisedes metsast tuleb, jääb kõhelema, ei taha nagu järwe minna, waikib, tahaks nagu madalate pajupõõsate ja lepapuhmaste warjul hädalalibledele, sügiselastele, kes kewadet näinud ega suweõrnust maitsnud pole, midagi jutustada, midagi wabastawat, rõõmustawat, karastuseks anda ja — nagu kardab. Siisgi näis nagu oleksiwad hädalibled tema lähedal
