pikemad, helk wähem kurb. Aga ka sääl tundub üksi oma laulu, nagu wihmapisarate jahedat nõrgumist, nagu nägemata udu, mis õhtul paistma hakkab ja nii iselaadi walgelt kui lina luhale wajub, nagu mõtleks ta surma pääle.
Missugune wiletsus! Mistarwis üks niisugune wäike liblekene nii Jumala muidu weel laia luha waewaks sündisgi? Eks ole luhapinnal muret isegi, küllalt kadunud lootusi ja nüüd weel need? Küsi! See on ju külaluht, kes teab, et tal palju peremehi on; need tulewad ja wõtawad: need ei taha midagi armust. See on külaluht, kes teab, et temal pääle peremeeste weel palju manujaid on, kes ka midagi tahawad saada, midagi omakohast. Need on, kes teist nahka nõuawad. Ja omas otsata helduses wõtab luht oma wiimase jõuu kokku ja sünnitab terwe mere täie rohuliblesid weel hilja sügise — nii hädalaliblekesed hädalaliblekestele rõõmuks, nii wiletsus wiletsusele toetuseks. Oo, seda luhta: nii tasa ja targu, nii hästi palju õieti wiletsat hädalat, et talu waewa ära ei arwa tasuwat perega wälja tulla heinale.
Sellepärast siis üks hädalaliblekene, niisugune wäike helehaljas, koltunud ladwaäärega peenikene nagu kirme. Siis teine, niisamasugune. Siis kolmas, neljas, siis sada, siis tuhat — lugemata üksteise kõrwal. Kõik hädalalibled üks pikem, teine lühem, kokku aga kui meri, haljas meri täis helkjat läiki — raudheina hädalalibled 64
