Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/93

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


teisi muidugi mitte edasi laulmast ei takista, — ei saa weli Joonatan kui koolmeister ikkagi muidu, kui peab sõna etteütlemise järele Piitre jorule wahele sähwama: wõta tsee päält! wõta tsee päält! Peremiis Piiter ei mõista aga muud kui wõtab klaasi ja wiskab ühe tsee päält ära. Ja nii jääb tsee päält wõtmine ikka kahemõtteliseks.

"Wõta heli üles, Joonatan!" ürgab Tsopp.

"Sul ei ole täämbä õiget tossu!" osatab Rubi.

"Wellekene!" suudab Peremiis Piiter sedakorda arusaadawalt ära ütelda.

"Täämbä ei massa?" wastab Joonatan.

"Wellekene, mass no iks!" palub Rubi.

"Kas hamba näru iks walutas?" kahjatseb Tsopp.

Peremiis Piiter ei mõista muud, kui silitab teda jälle kahe käega, nagu teeks ta temale pai, nagu ei jätaks ta palumist.

"Olgu siss!"

Üks poolnaela kaob, jutt aga taga.

Teine poolnaela kaob, joru aga taga.

Kolmas poolnaela kaob, müra aga taga.

Ja esiti pool inisedes, siis ikka enam paisudes, häälteks arenedes, siis jälle paisudes, hääli kaotades, et kõik suure mürana käiks, kui torm, mis juuksed pääs püsti ajab: Joonatani esimene salm, kus sõnad tuttawad ja Peremiis Piiter tõsiselt enese ette waatab ja oskat ajab, nii kuidas

93