sambad aadlipeamehe maja ees! Nüüd on korras: jälle tükiks ajaks muretu!“
Keegi tuletas talle meelde, et nüüd oleks paras juhus lasta ka värav ja trepp ära parandada, sest muidu pääsevad lagunenud trepiastmetest läbi keldrisse nii kassid kui ka sead.
„Jajah, peaks tegema küll,“ vastas Ilja Ivanovitš murelikult ja läks kohe treppi vaatama.
„No tõesti, näe, kuidas logiseb,“ ütles ta ja kiigutas treppi jalaga nagu hälli.
„Ta logises juba siis, kui ta tehti,“ tähendas keegi.
„Mis sest, et logises?“ vastas Oblomov. „Aga ära ei lagunenud, ehk ta küll kuusteist aastat on siin seisnud ja pole teda parandatud. Luka tegi head tööd! See oli alles puusepp, nagu puusepp olema peab… aga suri ära — olgu taevas talle armuline! Nüüdse aja puusepad on ülekäte läinud, ei tee nii hästi…“
Ja ta pilk pöördus mujale; trepp jäigi logisema ja logiseb tänapäevani, nagu kuulda on, aga koost ära ei lagune.
Nähtavasti oli see Luka tõepoolest hea puusepp.
Siiski, mõisaomanike vastu peab õiglane olema: vahel muretsesid nad liigagi mõne mugavuse puudumise või häda pärast, läksid koguni ägedaks ja said vihaseks.
Kuidas võib näiteks seda või teist hooletusse jätta! Peab kohe asja käsile võtma! Ja siis ei räägitudki muust kui aga sellest, et kraavisild tahab parandada, et sealt ja sealt kohast peab rohuaiale tara ette tegema, nii et loomad ei pääseks aeda puid rikkuma, sest sealt on endine tara puhta maas.
Ilja Ivanovitš läks oma hoolitsuses kord isegi niikaugele, et ta aias jalutades oma käega ähkides-puhkides tüki langenud tara üles tõstis ja käskis aednikul kohe kaks roigast toeks panna: ülestõstetud tara seisis, tänu Oblomovi hoolitsusele, kogu suve püsti, alles talvel paksu lumega vajus ta jälle maha.
Lõpuks jõuti ka kraavisillaga sinnamaale, et talle kolm uut lauda peale pandi, kohe pärast seda, kui Antip hobuse ja veeaamiga juba kord sillalt alla kraavi oli kukkunud. Antip ei jõudnud veel kukkumishädast tervekski saada, kui sild oli juba parandatud.
Pärast tara teistkordset külitivajumist jõudsid lehmad ja kitsed rohuaias õige natuke matti võtta: nad sõid ainult sõstrapõõsad lehtedest lagedaks ja asusid alles kümnendat pärna koorima, õunapuudeni nad veel ei jõudnudki, kui anti juba käsk tarapostid korralikult maasse rammida ja tara äärde isegi kraav kaevata.
120
