„Missugusesse ühiskonnakihti sa ennast arvad?“
„Küsi Zahhari käest,“ ütles Oblomov.
Stolz täitis täpselt Oblomovi käsu.
„Zahhar!“ hüüdis ta.
Zahhar tuli, silmad unised.
„Kes seal lamab?“ küsis Stolz.
Zahhar oleks nagu alles nüüd ärganud ning vaatas nägu kõrvale pöörates umbusklikult Stolzi ja siis Oblomovit.
„Kes? Kas te ise ei näe?“
„Ei näe,“ vastas Stolz.
„Mis nali see siis on? See on ju härra, Ilja Iljitš.“
Stolz muigas.
„Hea küll, mine!“
„Härra!“ kordas Stolz ja hakkas laginal naerma.
„Noh, džentelmen,“ parandas Oblomov tusaselt.
„Ei-ei, sina oled härra!“ naeris Stolz ikka veel.
„Mis vahe seal on?“ küsis Oblomov. „Džentelmen on samuti härra.“
„Džentelmen on niisugune härra,“ seletas Stolz, „kes ise endale sukad jalga tõmbab ja saapad jalast ära võtab.“
„Jah, inglane teeb seda küll, sest temal pole nii palju teenreid, aga venelane…“
„Tutvusta nüüd edasi oma eluideaali… Noh, head sõbrad ümberringi; ja mis veel? Kuidas sa päeva mööda saadaksid?“
„Jahah, tõuseksin hommikul üles,“ alustas Oblomov, kuna ta käed kukla alla pani ja ta näol rahuilme maad võttis: mõttes oligi ta juba oma mõisas. „Ilm on ilus, taevas sinisest sinisem, mitte ühtki pilvelaju,“ pajatas ta. „Plaani järgi on rõdu ühel majaküljel vastu hommikut, kus on rohuaed ja viljaväljad; teine on küla poole. Naise ärkamist oodates paneksin hommikukuue selga ja läheksin aeda jalutama, värsket õhku hingama; sealt leiaksin aedniku eest; me kastaksime üheskoos lilli, pügaksime põõsaid ja puid. Ma teen naisele lillekimbu. Siis lähen vanni või jõkke suplema; ja kui ma koju jõuan, on rõdu uks juba lahti; naisel on pluus seljas, kerge tanu peas, mis on iga silmapilk valmis sealt maha libisema… Ta juba ootab mind. „Tee on valmis,“ ütleb ta. Missugune suudlus! Missugune tee! Kui mugav tugitool! Istun lauda; laual on kuivikud, rõõsk koor, värske või…“
„Ja siis?“
„Siis panen laheda kuue või jaki selga, võtan naisel piha ümbert kinni, ja nõnda kaome kahekesi lõputusse varjulisse
171
