Oblomov vaikis.
„Sa oled mures?“ päris neiu.
„Ma sain maalt kirja,“ ütles Oblomov kõlatul häälel.
„Kus ta on? Kaasas?“
Oblomov andis talle kirja.
„Ma ei saa midagi aru,“ ütles neiu, kui ta oli natuke aega kirja vaadanud.
Oblomov võttis kirja ja luges ette. Olga jäi mõttesse.
„Mis siis nüüd saab?“ küsis ta mõne aja pärast.
„Ma pidasin täna perenaise vennaga nõu,“ vastas Oblomov, „ja tema soovitab mulle volinikku — Issai Fomitš Zatjortõid: ma jätan kõik tema hooleks…“
„Võõra, tundmatu inimese hooleks?“ ütles Olga imestades. „Rendiraha sissenõudmise, talupoegade maksuvõlad, viljamüügi järelevalve…“
„Tema ütles, et see olevat kõige ausam inimene maailmas, teenib juba kaksteistkümmend aastat temaga üheskoos… ainult et ökitab natuke…“
„Aga missugune see perenaise vend ise on? Tunned sa teda?“
„Ei tunne; aga ta paistab usaldusväärne ja toimekas inimene olevat, pealegi elan ma tema majas: tal oleks häbi petta!“
Olga istus ja vaikis, pilk maas.
„Muidu peaks ju ise sõitma,“ ütles Oblomov, „aga ma pean tunnistama, et ma kohe mitte ei tahaks. Ma pole harjunud sõidus olema, iseäranis talveajal… ma pole ju kunagi reisinud.“
Neiu vahtis ikka veel maha ja õõtsutas oma kinga nina.
„Ja kui ma ka ise sõidaksin,“ jätkas Oblomov, „siis ei tuleks sellest ometi midagi head välja: mina selgust kätte ei saa; talupojad petavad mind, külavanem räägib, mis tahab, — ja mina pean kõike uskuma; raha annab ta nii palju, kui heaks arvab. Ah, et Andreid siin ei ole: tema ajaks kõik joonde!“ lisas ta nukralt.
Olga naeratas, või õigemini naeratasid ainult huuled, mitte aga süda: südames oli kibedus. Ta hakkas teist silma pilutades aknast välja vahtima, saates pilguga iga möödasõitvat tõlda.
„See volinik on aga suurt mõisat valitsenud,“ jätkas Oblomov, „mõisnik laskis ta ainult sellepärast lahti, et ta ökitab. Ma annan talle volikirja ja plaanid kaasa: ta ostab maja ehitusmaterjali valmis, korjab rendiraha kokku, müüb vilja ära, toob raha siia, ja siis… Kui rõõmus ma olen, armas Olga,
355
