et mul pole vaja sinust lahkuda,“ ütles ta neiu kätt suudeldes. „Ma ei kannataks lahusolekut välja! Ilma sinuta maal, üksinda… see oleks hirmus! Ainult et me peame nüüd väga ettevaatlikud olema.“
Olga vaatas talle suurisilmi otsa ja ootas.
„Jah,“ ütles Oblomov pikkamisi, peaaegu kogeldes, „me võime harva kokku saada; eile räägiti sellest jälle, isegi pererahva poolel… aga mina ei taha seda… Kui asjad korda saavad, kui volinik korraldab majaehitamise töö ja toob raha… see kõik võtab umbes aasta aega… siis ei pea me enam lahus olema, siis teatame tädile ja… ja…“
Ta vaatas Olga poole: see oli meelemärkuseta. Pea oli viltu vajunud, sinetavate huulte vahelt paistsid hambad. Oblomov polnud oma unistamises ja rõõmukülluses tähele pannud, et Olga tema sõnade juures „kui asjad korda saavad, kui volinik korraldab…“ näost kahvatuks läks ja ei kuulnudki lause lõppu.
„Olga!… Mu jumal, tal on halb!“ ütles Oblomov ja tõmbas kella.
„Preilil on halb!“ ütles ta kohale jooksnud Katjale. „Ruttu vett… piiritust…“
„Issake! Hommikul oli veel nii rõõmus!… Mis tal on?“ sosistas Katja, kui ta tädi laualt piiritusepudeli võttis ja veeklaasiga preili ümber toimetas.
Olga toibus minestusest, tõusis Katja ja Oblomovi abiga tugitoolist ning läks oma magamistuppa.
„See läheb üle,“ ütles ta nõrga häälega, „see on närvidest; ma magasin öösel halvasti. Katja, pane uks kinni, aga teie oodake mind: ma tulen tagasi, kui mul paremaks läheb.“
Oblomov jäi üksi, pani kõrva vastu ust, vaatas võtmeaugust sisse, aga midagi polnud kuulda ega näha.
Poole tunni pärast läks ta läbi koridori tüdrukutetoa uksele ja küsis Katjalt:
„Kuidas preili tervis on?“
„Pole viga,“ vastas Katja, „ta heitis voodisse ja saatis minu välja; kui ma pärast tagasi läksin, istus ta tugitoolis.“
Oblomov läks uuesti väikesse võõrastetuppa, piilus jälle magamistuppa, aga ei kuulnud ega näinud midagi.
Tasa-tasa koputas ta sõrmega vastu ust — vastust ei tulnud.
Oblomov istus ja mõtles. Nii mõndagi jõudis ta selle poolteise tunni jooksul mõelda, nii mõndagi oma mõtetes muuta, nii mõnegi uue otsuse teha. Viimaks jäi ta selle
356
