variandi juurde, et sõidab ise volinikuga koos maale, aga enne palub ta veel tädilt nõusolekut, kihlub Olgaga, teeb Ivan Gerassimovitšile ülesandeks uut korterit otsida, laenab isegi natuke raha… pulmade pidamiseks.
Selle võla võib ju viljamüügi rahast kinni maksta. Ilmaasjata laskis ta pea nii norgu. Oh jumal küll, kuidas kõik võib ainsa silmapilguga teise ilme võtta! Nad korjavad volinikuga külas rendirahad kokku; ja lõppude lõpuks, ta kirjutab Stolzile; see annab raha ja tuleb ise kohale, seab Oblomovka täielikult korda, laseb igale poole teed ja sillad ehitada, asutab koole… Ja nemad Olgaga!… Jumaluke, see on õnn!… Et tal see ka varem pähe ei tulnud!
Äkki läks ta meel nii kergeks ja rõõmsaks; ta hakkas nurgast nurka käima, lõi isegi sõrmedega tasakesi nipsu, äärepealt oleks ta rõõmu pärast karjuma hakanud; ta astus Olga ukse juurde ja hüüdis teda tasa rõõmsal häälel.
„Olga, Olga! Kuulge, mis ma teile ütlen!“ ütles ta huuli vastu uksepragu surudes. „Seda te küll ei aima!“
Ta oli otsustanud, et ta ei lahku täna siit enne, kui tädi on tagasi tulnud. „Veel täna teatame tädile ja ma sõidan siit peigmehena ära,“ mõtles ta.
Uks avanes tasakesi ja Olga tuli välja. Oblomov vaatas talle otsa, ja korraga kadus tal julgus; tema rõõm oli kui käega pühitud: Olga oli nagu pisut vanemaks jäänud. Ta oli kahvatu, kuid silmad sätendasid, kokkusurutud huultes, igas vähemaski joonekeses oli varjatud elupinget, mida aheldas jääkoorikuna vägisi saavutatud rahu ja liikumatus.
Neiu vaatest luges Oblomov otsust, kuid ta ei teadnud veel, missugune see otsus oli; ainult süda võpatas tal nii, nagu ta polnud kunagi varem võpatanud. Niisuguseid silmapilke polnud ju ka tema elus enne olnud.
„Kuule, Olga, ära vaata mind nõnda: mul hakkab hirm!“ ütles ta. „Ma mõtlesin järele: kõik tuleb korraldada hoopis teisiti…“ jätkas ta siis järk-järgult häält alandades, aeg-ajalt vait jäädes ning katsudes tungida neiu silmade, huulte ja kõnekate kulmude uude, tundmatusse tähendusse. „Ma otsustasin ise maale sõita… volinikuga koos… et seal…“ lõpetas ta vaevu kuuldavalt.
Olga vaikis ja vahtis teda ainiti nagu viirastust.
Oblomov aimas juba uduselt, missugune otsus teda ootab, võttis kübara, kuid viivitas küsimisega: ta kartis kuulda saatuslikku kohtuotsust, pealegi vist edasikaebamise õiguseta. Viimaks sai ta endast jagu…
„Mõistan ma õigesti?“ küsis ta muutunud häälel.
357