pärast, vale, laimu ja kurjuse pärast, mis ilmas levinud, ja tema südames süttis soov inimsoole tema paiseid näidata; siis pahvatasid mõtted ta peas leegitsema, liikudes ja veeredes seal nagu lained meres, kasvasid ajapikku kavatsusteks, kuumutasid verd, panid lihased liikuma, tõmbasid sooni pingule: kõlbla jõu mõjul muutis ta siis paar korda oma asenditki, ajas end kiirgaval pilgul poolistukile, sirutas käe välja ja vaatas innustunult ringi… Veel silmapilk, ja tahe saab teoks, muutub vägitööks… ja siis, issand jumal! Missuguseid imesid, missuguseid häid tegusid oleks võinud niisugusest kõrgest pingest oodata!
Aga näe; hommik möödus, päev vajus juba õhtusse ja ühes sellega vaibus ka Oblomovi ülepingutatud jõud: tormid ja lained rahunesid hinges, pea kainenes ja veri hakkas soontes aeglasemalt liikuma. Oblomov keeras end mõtlikult ja vaikselt selili, pööras nukra pilgu aknasse, taeva poole, saatis silmadega kurvalt päikest, mis vajus oma hiilguses ühe neljakordse maja taha.
Ja kui palju-palju kordi oli ta nõnda päikese loojakut saatnud!
Hommikul uus elu, uus pinge, uued unistused! Mõnikord armastas ta end kujutleda võitmatu väejuhina, kelle kõrval Napoleon ega isegi Jeruslan Lazarevitš midagi ei maksnud; ta mõtles ise välja sõja ja selle põhjuse: näiteks ujutavad Aafrika rahvad korraga Euroopa üle, või ta organiseerib uusi ristisõdu, sõdib, otsustab rahvaste saatusi, purustab linnu, karistab, annab armu, saadab korda headuse ja suuremeelsuse kangelastegusid.
Mõnikord valis ta enesele filosoofi või suure kunstniku elutee: kõik kummardavad tema ees; ta lõikab loorbereid; rahvas käib tema kannul ja hüüab:
„Vaadake, vaadake, seal läheb Oblomov, kuulus Ilja Iljitš!“
Kibedatel silmapilkudel vaevles ta murede käes, keeras end küljelt küljele, lamas näoli vastu patja, ei osanud endaga midagi peale hakata; lõpuks tõusis ta põlvili ja hakkas härda innuga palvetama, et taevas ähvardava tormi ära hoiaks.
Oma saatust taeva hooleks usaldades muutus ta jälle rahulikuks ja ükskõikseks kõige vastu siin ilmas, olgu tormiga lugu kuis tahes.
Nõnda pani ta oma kõlbla jõu tööle, nõnda oli ta sageli päev läbi ärevuses, ärgates alles siis sügava ohkega oma
64
