„Miks ei räägi sa seda Jürkale?“ küsis õpetaja. „Mine jutusta temale ja palu andeks, sest kui tema halastab, siis halastab ka jumal.“
„Ma kardan,“ vastas Ants.
„Või nii. Teist inimest sa kardad, aga jumalat mitte.“
„Ma kardan, et Jürka ei ole inimene.“
„Mis siis?“
„Vanapagan. Õpetajahärra mäletab ometi, et meil oli ükskord sellest juttu.“
„Ja kõik need aastad oled sa uskunud tühja tuult, mitte jumalasõna?“
„Jürka usub nii kindlasti, et…“
„Jah, Ants, selles on sul küll õigus, et Jürka usub nii kindlasti.“
„Noh, ja kui Jürka nii kindlasti usub, siis hakkan ka mina, kas tahan või ei taha.“
„Aga, Ants, kui sa usud Jürkat rohkem kui mind, oma hingekarjast, miks ei pihi sa siis Jürkale? Miks sa tuled minu juurde?“
„Ma kardan, et Jürka lööb mu maha, kui ta kõik teada saab.“
„Aga see ehk olekski hea, kui sinusugune maha löödaks. Mis sa ise arvad?“
„Mina arvan, et sest poleks mingit kasu.“
„Miks mitte?“
„Minu asemele tuleks mõni teine ja see oleks ehk veel hullem kui mina.“
„Täna sa meeldid mulle, Ants,“ ütles õpetaja nüüd. „Sa mõistad enda üle õiget kohut, sest sa ütled: sinu peaks maha lööma, ainult sest poleks kasu, sest hullem võib-olla tuleb asemele. Aga mis siis sinu arvates peaks tegema, kui mahalöömine ei aita?“
„Ma tulin, õpetaja, et saada patud andeks.“
„Kuidas on see võimalik, kui sa ei usu?“
„Täna ma usun.“
„Ei, Ants, nüüd sa valetad, nagu oled ikka valetanud. Sa otsid minult tröösti, aga ise usud Põrgupõhja Jürkat. Sa tuled jumalalt abi saama, aga samal ajal kardad kuradit, nagu oleks su hingeõnnistus tema käes.“
„Ei, õpetaja, just nõnda ei ole see.“
„Aga kuidas siis?“
145
