ku une tõi see siiski sel ööl ja ka hiljem. Sest milleks veel erutuda või kavatseda, kui sind ei himusta enam lutikaski. Ja et Jürka oli seda nii endastmõistetavalt öelnud, siis hakkas Mall isegi seda uskuma. Aga vaen Jürka vastu kuumutas ometi ta närtsinud hinge nagu ainult sellepärast, et see oli oma lihtsate sõnadega avastanud talle elulise tõe.
Hommikul Riia, leides end äkki isa asemelt, küsis sellelt, et kuidas ta küll sinna saanud.
„Kuhu sa õhtul heitsid?“ küsis Jürka.
„Malle juurde,“ vastas laps.
„Kas ikka tõesti?“
„Kassi võtsin ju ka.“
„Siis ehk va kassiroju…“
„Ah kui kõik magasid?“
„Kui kõik magasid…“
Riia mõtles natukene aega ja küsis siis:
„Kas täna võin kohe sinu juurde?“
„Malle asemele ei taha?“
„Ei taha.“
„Miks sa'i taha?“
„Ta on niisuke…“
„Misuke?“
„Et Riia ei taha.“
„Noh, siis tule õhtul kohe minu juurde, muidu peab kass sind öösel jälle vedima.“
Riia naeris hea meele pärast. Talle meeldis isa selja taga magada, nagu poeks ta kuhugi kaljuserva varju. Ja kui alguses oli vali norin teda kippunud segama, siis varsti tundis ta, et ilma selle norinata ei võigi õiget und olla. Kui ta oleks osanud, siis oleks ta tingimata mõelnud, et tema isegi peab õppima isa viisil norskama, kui ta tahab kogu eluaeg sama magusasti magada.
181
