XIX
Nõnda siis oli Põrgupõhjal jällegi endine kord majas: isa ja tütar hoidsid kokku, Mall, nagu oli, nii jäigi võõraks. Esialgsest katsest, et laps hakkaks teda tädiks hüüdma, ei tulnud midagi välja. Aga lapse eest näis ta siiski hoolitsevat, nagu ta täitis ka oma teisi kohuseid, et Jürkal poleks midagi ütlemist. Ometi ilmnesid varsti mõned uued asjaolud. Aastaid oli Jürka elanud, ilma et oleks tõstnud jalga oma naabri juurde, ja ta tundis teda ainult seeläbi, et üleaedne oli temaga paar korda juttu teinud. Mall aga sobitas naabritega varsti lähema läbikäimise. See torkas Jürkale sedavõrd silma, et ta millalgi ütles:
„Mall elab rohkem naabri juures kui oma kodus.“
„Mis kodu mul siin targemat,“ vastas Mall. „Kui naabri juurde ka ei tohi sisse astuda, siis ela ju kui hunt siin metsas.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
Teine uus asi oli see, et esimest korda oma elus Jürka hakkas kuulma, Põrgupõhjal olevat ühest ja teisest puudus. Jürka arust oli siin palju raskemaid päevi läbi elatud kui praegu, aga kunagi polnud keegi kurtnud, et oleks vaja seda või teist. Põrgupõhjal elati nõnda, et kui polnud ühte asja, siis lepiti sellega, mida veel oli, ja kui enam midagi ei olnud, alles siis mindi Antsu juurde. Kui majas oli veel jahu ja soola, siis polnud ometi põhjust nälga kaevata, isegi kartuli ja soolaga võis hulk aega elada.
„Loom elab palja rohu või heinaga, miks siis mitte inimene kartuliga,“ arvas Jürka.
„Loom elab õle ja kõlkagagi,“ ütles Mall.
„Küllap vist,“ kinnitas Jürka.
„Aga inime ei ela.“
„Mis temal siis on?“
„Inime pole loom.“
„Mis tema siis on?“
182
