Seda Mall ei teadnud ja jäi vastuse võlgu. Aga natukese aja pärast ütles ta:
„Inimesel on kaks jalga, aga loomal…“
„Ega keegi jalgega söö, ikka suuga,“ lausus Jürka. Jällegi ei teadnud Mall, mis vastata. Üldse oli Jürkaga raske rääkida, temal oli ikka kõik teisiti kui teistel inimestel. Sellepärast loobus Mall ikka enam ja enam jutlemisest peremehega või olgu siis, et polnud kuidagi parata. Sellest oli Jürkal muidugi hea meel, sest ka temale ei meeldinud tühjade sõnade tegemine. Oleks see olnud tema võimuses, ta oleks kõik inimesed rääkimise asemel pannud tööle. Kui ta oleks teadnud, missugust kurja vaeva inimesed näevad keele uurimisega ja raamatute kirjutamisega, ta oleks ainult ühte arvanud: küll on neil, vaestel, rasked patud hingel, et jumal neid sellise tühja tööga vaevab! Ainult mõtelda, et inimene ei tee enam midagi muud kui ainult tähti ja sõnu ja ometi loodab ta veel õndsaks saada! Aga Jürka meelest peaks sellist tühja tööd vähemalt tuhat aastat tegema, enne kui piisab õndsuseks.
Siiski, Jürka oli veel selles õnnelikus seisukorras, kus polnud tarvidust sõnategijate ja tähesööjate üle oma pead murda. Tema ainukeseks mureks oli, kas jätkub loomadele põhkudest ja heintest ja inimestele leivast ning kartuleist.
Aga ei jätkunud, enam Põrgupõhjal ei jätkunud. Puudus oli ka lihast ja võist, heeringatest ja silkudest, villadest ja linadest, seebist ja soodast. Ega Mall sellest nõnda rääkinud, et oleks midagi just nõudnud, ei, tema tuletas peremehele ainult meelde, sest tema pidi ju maja pidama, pidi vastutama, nagu ta armastas korrata. Seda sõna polnud Jürka Põrgupõhjal varemalt kunagi kuulnud ja ta imestas väga selle mõju üle: seni kui polnud seda sõna, oli kõike küllalt, niipea kui ilmus see sõna, oli kohe kõigest puudus. Ja Jürka ei saanud kuidagi aru, milleks küll Mall peab vastutama, kui see toob puuduse majja. Pealegi, Põrgupõhjal on nagu varemaltki lehmad, miks ei jätku siis võist ja piimast? Põrgupõhjal niidetakse endiselt lammaste seljast villa, aga miks on tast ikkagi puudus? Põrgupõhjal ropsitakse ja soetakse nagu ikka linu, miks tuleb neist nappus kätte? Jürka ei saanud lõpuks muidu rahu, kui rääkis asjast Antsule, keda pidas oma sõbraks. See kuulas ja muheles. Viimaks ütles ta:
183
