„See on sellest, et majas pole perenaist.“
„Mall on ju,“ vastas Jürka.
„Mall pole ju perenaine, vaid teenija.“
„Nii et peaks õpetaja juurde?“
„Nii et mis muud.“
Jürka vaikis tükk aega, enne kui ütles:
„Ennem olgu puudus.“
„Nojah, kuidas arvad, aga nõnda läheb koht sul käest ära.“
„Mispärast?“
„Noh, kui kõigest on puudus,“ seletas Ants, „siis on ka rahast varssi puudus, aga millega sa siis renti maksad? Niikuinii on sul minevase aasta eest pool võlgu.“
„Seda nüüd küll, aga…“
„Muidugi, see on ju nii-öelda sõprade vahel, aga ega see igavesti nõnda kesta saa. Minu käest nõutakse, maksud ja muud kulud, nagu isegi tead, lõpuks pean ka mina nõudma. Nii et sa mõtle asja üle hästi järele.“
„Küllap vist.“
Aga mõtles Jürka, mis ta mõtles, kuidagi ei mahtunud talle pähe, et tema võiks Mallega õpetaja juurde minna. Kuis ta siis läheb, kui ei taha temaga ühel asemel magada! Juulaga oli iseasi, sest temaga olid tal ammu enne kaksikud käes, kui õpetajast polnud juttugi. Nii et pidi katsuma endiselt edasi elada, tulgu mis tuleb. Mõtles kord asjast Mallega rääkida, aga loobus sellest, sest mis seal ikka rääkida, kui ei taha ühel asemel magada, pealegi kui Malle sõprus kasvas nähtavasti naabrirahvaga, mitte aga oma koduga. Aga siis küsis Riia kord isalt:
„Miks on Malle käed põlle all, kui läheb teisepere poole?“
„M-mh!“ oli Jürka vastus, ilma et ta oleks õieti tähelegi pannud, mis laps rääkis.
„Aga mina tean miks,“ jätkas Riia endiselt, „Mallel on midagi põlle all.“
„Sa ju ise ütlesid, et käed,“ lausus Jürka lapse juttu taibates.
„Aga mis on Mallel käes?“
„Mis tal siis on?“ küsis Jürka nagu ärgates.
„Kust mina tean mis, aga on.“
184
