Jürka võttis kohtuotsuse üsna rahulikult vastu, nagu oleks ta kõigega päri või nagu ei taipaks ta hästi, mis sünnib. Peale kohut tuli Ants tema juurde ja ütles:
„Mall oleks valmis nüüdki veel leppima ainult väljateenitud palgaga, kui ta selle kohe kätte saaks.“
„Mul pole kohe maksta,“ vastas Jürka.
„Ma võiks sulle selle raha laenata.“
„Oled sina küll üks kullavend, Ants.“
„Aga mul on üks tingimine.“
„Misuke?“
„Tule Põrgupõhjalt ära, nii et võime ta mõnele võõrale rendile anda, kes maksab kahekordselt. Tule minu juurde, kus…“
„Ei, Ants, Põrgupõhjalt ma ära ei tule.“
„Pole siis parata.“
„Ei vist.“
Nõnda läks Jürka koju ja hakkas seal rahulikult edasi töötama, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. See kestis seni, kui ühel ilusal päeval ilmus ametnik, kes tuli vaatama, mida oleks võimalik üles kirjutada, et seda väljamõistetud summade katteks ära müüa. Aga toas ja aidas ringi käies tuldi otsusele, et surnud inventari üleskirjutamisest oleks vähe tulu. Nõnda siis asuti elava inventari kallale. Kõigepealt pandi hobune kirja, siis kaks lehma ja lõpuks kolm lammast. Kuke ja kahe kana juures peeti aru, aga löödi viimaks käega, sest kes neid tiivulisi hakkab püüdma.
„Kas mind, last ja kassi kirja ei panda?“ küsis Jürka.
Ametnik jõllitas talle üle prillide natukene aega vastu ja ütles siis:
„Mul pole aega naljatada. Ainult juhin te tähelpanu sellele, et üleskirjutatud hobust, kahte lehma ja kolme lammast ei tohi müüa, tappa ega pantida.“
„Aga kui mõni upub?“ küsis Jürka.
„Kuhu ta upub?“ küsis ametnik.
„Kust mina tean kuhu. Loomad ju upuvad vahel või lähvad orgi otsa.“
„Selle eest vastutate teie.“
„Ei mina vastuta. Mina pole oma loomade eest kunagi vastutand.“
196
