Uks läks lahti; nõrk walgus wilksas ukse wahelt pimedasse tuppa.
„Oh minu aeg! Teie pimedas? kas lamp kuiw on?“ küsis emand Martin.
„Ei ole“, wastas Otto.
„Heldene aeg! See olete teie, herra Leiser. Mina pidasin teid herra Orisoo’ks. Miks te lampi põlema ei pane? Ei mina pimedas tuas wõi olla. Ka ööd läbi põleb mul wäike lamp“.
„Te kardate oma teistpoolt?“ küsis Otto.
„Ah, mis temast karta, ega tema kusagile saa, haiglane ka weel teine“.
„Hakkab ära surema“, tähendas Otto.
„Mis te nõnda räägite, herra Leiser. Ta on ja minu mees. Jumala koormat peab hää meelega kandma“.
Selle pääle ei wastanud nooredmehed midagi. Nad teadsiwad, kui raske on siis emand Martini jutu lõppu ära oodata, kui ta kord oma mehest rääkima hakkab. Juba mitu korda oli ta seda teinud, kuid ta oli walmis jällegi oma jutustust kordama. Ta hakkas igakord säält pääle, kus ta mees alles terwe oli. Silmis helkis tal õnnelik naeratus, kui ta oma poegadest ja tütardest rääkis, kes sel ajal oliwad sündinud ja kelledest ainult üks weel järel oli. Siis lähenes ta pikkamisi
10
