„Ta on küüned õige sügawasse wajutanud“, ütles ta.
„Mitte liiga“, wastas Heinrich niisamuti naeratades. Kuid selles oli midagi sunnitud ja piinlikku. Ta hakkas mööda tuba jällegi edasi-tagasi käima, komistas aga Otto jalgade pääle, kes nad istudes wälja oli sirutanud.
„On sul jälle uued püksid, et sa oma jalad siruli hoiad?“ küsis Heinrich pilkawalt. Otto ei wastanud selle pääle midagi. Mõlemad waikisiwad.
„Sul on siisgi hää, parem kui minul“, lausus Otto natukese aja pärast. „Su tuba on küll wäikene, nii et mu jalad uksest wälja ulatawad, kui ma nad sirewile ajan, kuid ta on siisgi sinu enese päralt; minul on tubasid rohkem, aga üksgi pole nendest minu“.
„Sotsialistlised kirjanikud pole sinu pääle nähtawasti sugugi mõjunud“, wastas Heinrich, „asjata kandsid neid minu juurest koju ja säält tagasi. Wõi tahad sa naist wõtma hakata?“
„Istu, ära käi! Ma ei taha su sammusid kuulda. Mitte midagi ei taha ma kuulda. Oleme wagased, see on pimedas kõige parem“.
Nad waikisiwad jällegi. Teisel pool ust kõrwal tuas käis keegi pehmete sammudega.
Kopp, kopp, kopp!
„Sisse“.
9
