sellele silmapilgule, kus mees ära halwati. Pisarad jooksiwad tal mööda palgeid maha. Kui ta aga kõiki seda waewa ja raskust kujutas, mis ta kaheksa aasta jooksul ära oli pidanud kannatama, siis kuiwasiwad endised pisarad ära ja nende asemele asusiwad teised. Need näisiwad karjuma: „Millal lõpeme meie otsa?“ Kuid üksgi ei wastanud selle pääle, isegi Jumal taewas mitte, keda emand Martin nii sagedasti meelde tuletas. Mees elas halwatult endist wiisi edasi. Emand Martini silmad aga pugesiwad ikka enam pääluu sisse, paled läksiwad ikka enam kortsu.
Et nooredmehed waikisiwad, siis lõpetas emand peagi jutu ja läks oma tuppa tagasi, kuna ta enne järele katsus, kas ehk lamp siisgi wast mitte kuiw ei ole.
„Abielu-õnn“, sõnas Otto, kui emand Martin ära oli läinud.
„Ihkad sa ta järele?“ küsis Heinrich.
„Wara on alles. Abielu-õnn maitseb siis kõige paremini, kui muud õnned juba möödas on“.
„Halwatult?“
„Ja, wanaduses on rawitsejat waja“.
„Mängi parem wiiulit“.
„Aga kui tema kuuleb ja kartma lööb?“
11
