„Ei“.
„Ja miks ei öelnud sa mulle seda, siis oleks kõik tulemata jäänud! Seda laupäewa õhtut poleks mul olnud“. Ja ta surus oma käed otsaette ja hoidis seda kramplikult kinni, nagu kardaks ta selle lõhkemist.
„Ma häbenesin seda sulle öelda, uhkus keelas. Ma ootasin teda ju kui poisike, kui narr. Üle tunni wahtisin ma. Ma tulin nii loll ja rumal enesele ette, nagu kunagi enne“.
Mõlemad waikisiwad.
„Nüüd oled sa muidugi pahane“, sõnas Otto natukese aja pärast.
„Pahane… Mis aitab siin pahandamine. Aga kes pagan ajas sind sel korral mulle waletama. Mind häbenesid sa! Aga mis pean siis mina tegema? Pean ka mina ennast häbenemisega wabandama? Kelle ees? Sinu ees? Selle pääle kõngutaks sa ju ainult pääd“. Ta surus käed silmade ette ja langes toolile.
Ja kui sõbrad wiimaks lahkusiwad, siis tundsiwad nad, et kõik see, mis mitme aasta jooksul nende wahele oli tekkinud, kõwaks kaswanud, korraga rebenema lööb. Langewad hoobid näisiwad kerged, tähtsuseta olema, kuid neil oli imesuur jõud. Sõbrad muutusiwad üksteisele wõeraks, ei saanud üksteisest enam
106
