„Tead, ma ootan iga silmapilk külalist ja teda ei tahaks ma sinule näidata. See on saladus. Sellepärast tahaksin ma sinust wõimalikult ruttu lahti saada“.
„Soo, wõi nii? Ma mõistan. Millal sa nii kaugele oled jõudnud? Hakkad minule järele tulema?“
„Mitte midagi selle sarnast. Sa tunned ju mind“.
„Ei, sellest küljest ei tunne ma sind mitte nii wäga“.
Rääkija näis mõne asja üle järele mõtlema. Siis ütles ta:
„Kuule, mina jään nii kauaks sinu juurde, kui ta tuleb“.
„Oled sa hull?“
„Mitte sugugi. Niipea kui keegi koputab ja see koputaja tema on, siis lähen ma lipsti perenaise tuppa ja säält teisest uksest wälja. Perenaine on ju kodus?“
„Jah, ja tütar ka“.
„See ei huwita mind. Oled nõus?“
„Ükskõik. Kuid räägime tasakesti, muidu ta wast kuuleb, hakkab kartma ja ei tule“.
Heinrich rääkis seda nii puhtasüdamliselt — isegi hääl wärises tal natuke, — et Otto naerma hakkas.
8
