Terwe pool päewa täitis see imelik tundmus ta rinda ja kui ta pääle lõunat koju tuli, siis hakkas ta juba ootama, millal Leeni mandolinega tema tuppa astub. Waremalt oli tal küsimus meeles seisnud, et kas Otto täna teda waatama tuleb; nüüd oli ta seda juba unustanud.
Leeni ei lasknud enese järele kaua oodata. Warsti pääle koju tulemist kuulis Heinrich oma ukse pihta tasakesti koputatawat. Ja kui ta ennast toolil ümber pöörates „olge hääd“ ütles, ilmus Leeni ukse läwele. Ta oli oma juuksed üles kamminud ja jaki selga pannud, mille käiksed waewalt üle küünarnukkide ulatasiwad ja pooled käewarred paljaks jätsiwad. Terwest tema olewusest paistis äritus. Kogeledes hakkas ta rääkima, mis ta soowib ja punastas sääl juures ära. Heinrich palus teda istet wõtta ja hakkas mänguriista häälele panema. Kui ta sellega toime sai, katsus ta mängida ja ütles:
„See on kõik, mis ma teha wõin, mängida ei oska ma“.
„Te ehk oskate natukenegi, teate, kuidas ta kätte peab wõtma“, rääkis Leeni. „Mina ei tea temast midagi, aga mulle meeldib ta. Kuidas sõrmed pääle tulewad panna, Te ehk wõite näidata?“ küsis ta mandoliinet kätte
94
