wõttes. Ta läks kord korralt julgemaks. Heinrich tõusis üles, astus temale lähemale ja püüdis teda juhatada. Nähtawasti ei saanud neiu aga tema seletustest midagi aru; ta pidi wiimaks selle käest kinni wõtma ja sõrmed ümber mandoliine kaela seadima. Ta tundis, et need käed palawad oliwad ja tuksusiwad. Ka kerget wärisemist arwas ta nendes tundma. Pärast pidi ta aga weel mitu korda sedasama kätt seadma, neidsamu sõrmi ükshaawal keelte pääle panema. Ja ikka palawamaks näisiwad sõrmed minema. Teadmata, kuidas wõi mis põhjusel, kuid kord juhtus Heinrich Leenil käewarrestgi kinni wõtma. Leeni paled hakkasiwad õhetama, aga sõrmede keelte pääle panemist ei saanud ta kuidagi selgeks. Kui ta wiimaks oma tuppa läks, jäi Heinrich talle järele wahtima. Natukese aja pärast awanes aga uks jällegi ja Leeni tuli tagasi. Mänguriist oli häälest ära läinud, ta palus teda uuesti häälde panna.
„Andke andeks, et ma Teid eksitan“, palus ta. „Aga ma tahaksin mängima õppida. Kui mamma kodus oleks olnud, ega ma siis poleks tohtinud uueste tagasi tulla, kuid tema on kodust ära, läks sugulaste poole“.
Nende sõnade juures lõi rääkija silmad häbenedes maha ja õõgawatelt palgedelt jooksis puna kõrwalestadele.
95
