– 147 –
panema, et ta oma kaitsmise sõnadele ka tegusid järele ei saatnud, niipaljugi ommeti kui wõimalik oli.
Aga waatame ümberringi, kudas silmanähtawalt unustusse jäänud Liiwi- ja Eestimaal talurahwa asjad sell ajal seisiwad?
Pääle kümnese, mis kirikule makseti, ja pääle sõateenistuse, mis ordo igakord kui tarwis oli nõuda wõis, pidiwad Eestlased teesid seadma, küüdis käima, lossisid ja kirikuid ehitada awitama, siis weel wasalitele, ehk kes muidu nende ligimad herrad kohtade seisu järele oliwad, iseäralist kümnest maksma, hulga teupäewi tegema ja üleüldse nende tarwitusi täitma, nii palju kui herra nõudis. Maksusid pidi kõigist asjust, mis talurahwal sisse tuli, herradele maksetama: wilja, humalaid, met, kanu, hanisid, liharaswa, kalu ja mis muidu weel kaswatataw ja põllupidamisel saadaw wara on.
Kui palju maksusid igaühe käest nõueti, ei jõua meie üles panna, sest et nemad mitmel ajal ja mitmes paigas wäga mitmemääralised oliwad ja üleüldist seadust kuski ei leitud. Pääseadus oli, nõnda kui ju ütlesime, et herral õigus oli nõuda, mis ja millal ta tahtis ja tarwitas. Üleüldse saiwad maksud sügise makstud, et siis, iseenesest mõista, kõige kergemad saada oliwad. Et talurahwa kohuseks arwati, kõik seda maksta, siis sai neile maksudele kohtumaksude nimi, ja wanem rahwas mälestab weel tänapäew paljugi kohtu kanadest, munadest, lammastest ja tõistest niisugustest kohustest.
Esiotsa arwati talupoegade nurmi, niitusid, mesipuid ja metsi weel nende omanduseks, aga pärast kadus see omanduse õigus ja kõik tehti herrade omaks, mis herrad wõtta ja anda wõisiwad, kuda ja millal tahtsiwad.
Nõndasamati oliwad Eestlased esimesel ordo walitsuse ajal weel mõni aeg ise oma ihuga wabad, kui ka maad ja wara herrade omanduseks arwati. Aga et wabad talupojad sagedaste maksude ja orjuse raskuse eest ära põgenesiwad senna, kus kergem lugu oli, siis tehti pea seadus, et talupoeg oma maakrundi
