– 148 –
külge seutud on ja et tema herra lubata omast talust ja elust kuhugi minna ei tohi. Kes ära põgenes, sai kätte otsitud ja kangeste nuheldud.
See oli pärispõlwe hakatus, aga weel mitte pärispõlw ise, sest weel oli Eestlastel mõni õigus. Küll pidi ta senna jääma ja sääl elama, kus herra tahtis, küll pidi ta orjama ja maksma, mis nõueti, küll ei olnud tal mingisugust oma wara, siiski oli temal niipalju inimese seisust, et herra tema enesega mitte nii ei tohtinud tallitada kui tahtis Talupoegadel oli weel õigus kaebtust tõsta piiskoppide ehk muu ülemate ees oma herrade pääle, ja kohtudes, kus talupoegadele kohut mõisteti, kuuldi weel tema arwamisi ja peeti temaga nõuu.
Aga wiimati lõppes ka see wiimne õigus. Talupoega hakati igas tükis asjaks arwama, kell iseenesest mingisugust õigust ei ole, waid kes ka ise oma ihuga herrade päralt, nende pärisomandus on, nii et herral luba on temaga teha, mis ta arwab hää olewat. Talupoeg sai herradele päriseks ja tema orjapõlwele tuli pärispõlw juure. Sest ajast saadik kutsuti herrasid pärisherradeks ja talurahwast pärisrahwaks. Herrade õigusel pärisinimeste üle ei olnud mingisugust piiri ega kitsandust, aga talupoegadel puudusiwad kõik õigused. Baltasar Russow, kes pea pärast ordo walitsuse otsa Tallinas Eesti õpetaja oli ja aastal 1600 suri, kirjutab omas ajaraamatus selleaegsest talurahwa seisusest nõnda:
„Nii kui mõisnikkudel Liiwimaal ülipalju õigusi oli, nii wähe oli siin maal waesel talurahwal kohtuid ja õigusi. Sest waesel talupojal ei olnud enam õigust, kui tema junkur ehk herra ialgi tahtis. Waene mees ei tohtinud ei mingisuguste ülemate ees kaebtust tõsta wägiwalla ja ülekohtu pärast. Kui talupoeg ja tema naene suriwad ja jäiwad lapsed järele, siis muretseti nõnda laste eest, et herra kõik, mis wanematelt maha jäi, enesele wõttis, ja lapsed pidiwad palja jala ja särgi wäel junkru kööki käima ehk linnades kerjama ja omast wanemate
