Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/22

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
23

Sander
nõrgalt naeratades.

Usun küll, sul on helde süda, aga mind ei wõi keegi aidata.

Laura.

Kas ei tohiks nüüd juba pisut kuulda saada, mis seal kõik ette tuleb?

Sander.

Ei, kulla laps, see jääb ikka weel minu kadedalt hoitud saladuseks.

Laura.

Ma ei hingaks sest ju kellegile, kõige wähem Mathildele, keda ainult raamatu ilmumine näikse huwitawat.

Sander
wäristab pead.

Ei, Laura, sest niisuguse enneaegse paljastusega annaksin oma loomise-rõõmust kõige parema osa ära — nagu magusa koore piima pealt.

Laura.

Aa — seda sa ei tohi! — Aga et see nii wisa on edenema, see sinu loomisetöö — kas ehk juhtub kirjanikkudele wahel, et neil ainest nappus tuleb, et peab sündmusi waewaga otsima — sündmusi ja algupäraseid isikuid —?