— 143 —
hed ja perekonna-pead, waljusest polnud juttugi; aga see mõju oli olemas. Seda laotas tema isik wälja. Tema paljas lähedus, tema silmawaade, tema heale-kõla. Temast woolas sala jõud wälja, mis teenijate ja teiste tema meelewalla all seiswate inimeste sees sunnitud liikumise elule kutsus, mis neid tema tahtmise külge sidus ja selle täitjateks tegi.
Sel lool polnud Madisel raske, uut usku oma majas maksma panna.
Ta tarwitses ainult soowida, enda eeskujuga eel käia, uuendust õigeks ja tarwiliseks tunnistada, ja asi oli toimes. Tema palwewaim ja usuorjamine oli ta kodakondsetele juba ammu ennegi külge hakanud, nii et samm kaugemale palju ei tähendanud, ja kes mitte mõtte ja südamega ta järel ei käinud, see tegi seda silmakirjaks, et temale meeldida, et tema silmas armu leida. Sest nad pidasiwad teda ta wagaduses ja ta paleuslises aususes suureks. Nad waatasiwad tema poole ülesse, nad austasiwad, nad — kartsiwad teda.
Wõeraid tööjõudusid oli tal majas wähe: ainult mõlemad tüdrukud Krõõt ja Kai. Mõisa teomehe ja koduse sulase kohuseid täitsiwad tema kaks nooremat wenda Rein ja Jüri. Majatalitust juhatas ta wanadlane tädi. Ema, seitsmekümne-aastane kurt ja pool-halwatud raugakene, sõi juba kauemat aega täiesti armuleiba.
Kui perenaine suri, oli wanem tüdruk Krõõt, Madise isa-poolt sugulane, omale julge lootuse pähe wõtnud, et püha mees, tema wagadust nähes, ta ühel heal päewal Tõnu-Peetri perenaiseks tõstab. Et temale silma paista ja niihästi tema palwemehelist kui ka peremehelist südant wõita, laskis Krõõt oma jumalakartust ja tööusinust wõidu hiilgada ning püidis Madisele igas asjas ümardajaks olla, ilma kelleta wiimane oma majapidamist endale ei oskaks ette kujutada. Ta oli Madisele Mariaks ja Martaks ühtlasi. Ta istus palwetunnil tema jalge ees ja neelas ta sõnu ning oli waimus walmis tema jalgu pesema ja neid oma juukstega kuiwatama. Ja ta kandis muul ajal enesesalgawa hoole ja truudusega tema ihutarwiduste eest hoolt, südame-põhjas
