— 144 —
siunates, et majas walitsew tädi talle mõnes asjas takistuseks ees oli.
Et Krõõt Maltsweti usu mehe käest, keda ta niisuguste lootustega kumardas, keda ta nagu pooljumalat austas ja kartis, pimesi wastu wõttis, on arusaadaw. Nagu ta tema soowid ta silmist ära luges, nii märkas ta tema olekust mõju, mis Maltsweti jutlustel ja õpetustel Madise kohta oli, ja paendus ise ruttu selle mõju alla, et peremehest mitte maha jääda, waid tema pöörele kutsumata wastu tulla.
Krõõda wärwilised riided kadusiwad nagu tina tuhka, ja üks esimestest, kes Kugli külast palmitsemata juukstega Madise kirikusse läks, oli Tõnu-Peetri Krõõt. Ja Tõnu-Peetri Krõõt nuttis rõemupisaraid, kui peremees sead Paide turule wedas ja neid sealt enam tagasi ei toonud. Terwe päew kuuldi teda heleda, kaugele kostwa healega laulwat:
„Meist meelehea on Jumalal, |
Muidugi sõi Krõõda südant Madise usuwennalik ühendus Lõhmuse perenaisega. Näriwa kadedusega pidi ta nägema, kui suurt lugu ihaldatud mees Anu palwewaimust ja usuõhinast pidas, kudas ta asja otsis ja aega ootas, et noorikuga kokku saada ja oma hinge tema omaga palwes ning Jumala riigist juttu ajades paaritada. Küll märkas waga piiga, et tema usuline ärksus peremehele tähele panemata ei jäänud, et see talle meelehead tegi, kuid seda kõik wõis ainult rahulolemiseks nimetada, kuna Madise tundmused noore naise kohta waimustatud austamiseni ulatasiwad — lugu, mis Krõõda kirglist rinda walu ja wihaga täitis.
Ning auahne kadeduse juurde tuli weel armukadedus.
Krõõdal ei olnud teadmata, et Madis kord Kiisa Anu kosinud, ja ta naisterahwalik terasus ei jätnud teda kahewahele, et Madise põues praegu weel paik oli, kus Lõhmuse Taaweti naine salaja sees elas, olgu küll, et Madis seda teiste ja iseenese eest salgas, et ta oma patust tundmust ususõpruse ja palwewennause waiba sisse püidis ära lämmastada.
