— 175 —
datud, wõi wabalt luuletatud. Wäiksele tõetuumale kogus alati liikuw rahwasuu järk-järgult paksu walekooriku ümber, ühele loole luisati kümme teisendit lisaks, ja kus aine hoopis puudus, seal mõteldi ta lihtsalt wälja. Selle peale oliwad, nagu öeldud, iseäranis Maltsweti usulised wõistlejad osawad.
Mõte, et Juhan Leinberg just oma kõrtsmiku-põliste pattude pärast, mille seas raskemad pahateodgi ei puududa, palwemeheks heitnud, leidis palju uskujaid. Nagu oma ajal Kugli kõrtsis, nii harutati igal pool Maltsweti wagakssaamise põhjuseid, ja ikka uusi lugusid toodi selle kohta ette, üks luulelisem ja keerulisem kui teine. Üks neist lugudest, mis Ambla kaudu Kuglile teed leidis, käis nõnda:
Kui Maltsweti Juhan Harjumaal, Kostiwere Lool, kõrtsmikuks oli, kaubelnud ta agarasti konterbandiga. Ta wõtnud rannameeste käest, kes Soomest, Rootsist ja Saksamaalt salakaupa sisse wedanud — piiritust, soola, tuletikkusid jne. — seda kaupa müia ja edasi toimetada, kui randlased ise sellest sündsal wiisil lahti ei saanud. Nõnda wedanud Kuusalu rannamehed aasta wõi enam määratuma hulga konterbandi Loo kõrtsi kokku, ja Leinberg lubanud raha ära maksta, kui tal korda on läinud kaupa ära müia.
Aga ta wiimane kelm petnud mehi. Kauba pannud minema, aga raha salanud ära. Mitte kopikat ei olla meestele maksnud.
Seal süttinud randlaste wiha põlema, ja üks tark rannamees „teinud“ Maltsweti ära. Ta ütelnud temale hirmsa healega, kätt wandudes üles tõstes: „Sa kurat piäd põlwili omma pattu Jummala käest andeks paloma!“
See olnud nelipühi-pühade ajal. Siis sündinud see, mis Kugli rahwa seas juba waremalt tuttaw oli: Maltswet õhutanud inimesi ööd läbi jooma ja tantsima ning jootnud neid pärast ka oma kulul, nii et kõrtsi ümbrus purjus maas-lamejaid täis olnud, ja siis näinud leti peal uinudes oma hirmsa unenäo, et kõrtsi põranda all põrgu on, kus tema läbi hukatusesse tõugatud inimesed, ja nende seas ka ta ise, weewlitule sees wingerdanud.
