— 226 —
sega oli aga nüid weider lugu. Kumbagi juures tegiwad kohalised ametlikud organid raskeid wigu, ja ülikurbe tagajärgesid, mis neil wigadel oli, pidiwad talupojad oma laia paksuks pargitud turjaga kandma. Ametlikkude lehtede kuulutuse järgi pidi uus seadus 1858. aasta 23. aprillist peale maksma hakkama, ilma et juurde oleks tähendatud, et mitte seaduse kõigi määruste makswus sellest tähtajast ei alga, waid et teo-orjus ühes nõndanimetatud abiteoga — kentsakas temp küll! — endisel alusel niikaua edasi kestab, kui talumaad üle on mõedetud ja ära hinnatud. Puudulikul ja ühtsuseta wiisil teatati uut seadust ka kantslitelt ja maakohtutest ning seletuste eest põigeldi kas uhkuse wõi tusase tuju pärast kõrwale.
Sel lool ei olnud ime, et rahwas uue seaduse wastu umbusklikuks sai. Sest kas see wõis õige asi olla, et keisri poolt antud seadus jaolt maksma hakkab, jaolt mitte, ja just sellelt jaolt mitte, mis hingetult koormatud talupojale pisut orjuse kergendust pakkus, nimelt abiteo poolest! Miks ei mõedetud ja hinnatud siis maid enne seaduse wäljakuulutamist ja maksmapanemist ära, kui juba aega küllalt oli wiidetud! Midagi ei seisnud lähemal, kui et talupoeg mõisnikkude kelmust haistis, kes keisri käest tulnud uue seaduse kas ära oli wõltsinud, wõi tema täielist maksmapanemist püidis keelata. Wõltsimise-arwamine oli seda kergem tekkima, et seadus kaugeltgi seda ei pakkunud, mis üdini ärakurnatud talupojale waja oleks olnud ja mida ta hingest igatses, kuna määratud kergendused, mis kawalasti kõiksugu konksude külge oliwad seotud, ligemal waatamisel hoopis kokku sulasiwad. Maksmapanemise takistamise kahtlus jälle leidis sellest küllalt pidet, et maade mõetmiseks ja hindamiseks terwelt kümme aastat aega oli määratud, kuna saksad seda weelgi wõisiwad pikendada, sest mis sa saksale teed, kui ta ütleb, et waremini walmis ei saanud! Ja tõepoolest ei uskunud seaduse tegijad, saksad, isegi, et terwe kubermangu talumaad kümne aastaga saawad mõedetud olema, waid see töö wõis aastakümneid kesta, ka siis, kui teda kunstlikult iseäranis wäga ei
