— 227 —
pikendatud[1]. Kõige selle juurde tuli weel, et seaduse sõna küllalt selge ei olnud. Nõnda ei lausutud paragrahwis, mis teo-orjuse kõige kõrgema piiri ära määras, talupojale iseäranis raskest ja wihatud abiteost — sõnnikuweo-, heina-, külwi-, äästamise-, lõikuse- ja muudest päewadest — nimepidi sõnagi, nii et talupoeg, keda pealegi lugemise oskamatus seadust mõistmast takistas, arwamisele jõudis, et abitegu ära on kaotatud, kuna see erakorraline orjus korrapäraliste kohuste hulka oli arwatud, mis rendi-päewade üleüldise summaga üles oli tähendatud.
Sisu ja kuju poolest puudulik, maksmapaneku poolest wigane seadus sünnitas talurahwa seas mõisnikkude wastu, kelle kelmuseks seda arwati, laialist ärewust. Rahutused algasiwad, iseäranis Harjumaal mitmes kohas. Abiteo wastu pandi streikisid toime, mis enamisti sõnnikuweost ärajäämise näol nähtawale tuliwad. Selle asemel nüid, et oma tehtud wigu üles tunnistada ja rahwale waigistuseks nende parandamist tõotada, wõtsiwad mõisnikud wäewõimu appi, et talupoegade wastupanekut maha murda. Haagikohtunikud hakkasiwad talupoegi, kes enam wana seaduse peale ei tahtnud „wanduda“, waldade kaupa hirmsasti peksma ning peksmiseks ja iga wastiku liikumise sumbutamiseks kutsuti ka sõjawägi tegewusesse. Kuna haagikohtunik ja sõjawägi abiteo wastu tõrkujatega mujal kergesti walmis saiwad, tekkis ühes paigas Harjumaal, Juuru kihelkonnas, päris wäikene mäss, mis Mahtra sõja nime all tuttaw on.
Mahtra walla peremehed paniwad sõnnikuweole wastu, mispärast neid haagikohtuniku juurde wastutusele oli kutsutud. Mehed ei läinud aga lõwi koopasse, sest nad oliwad kuulda saanud, kuda asetäitja haagikohtunik von Haagemeister Kose kihelkonna streikijaid Habaja mõisas, mis ümbruse karistuse paigaks walitud ja kuhu ka Mahtra mehi kästi ilmuda, halastamata waljusega oli lasknud nuhelda. Palju enam otsustati endid mitte peksta lasta, waid selle wastu
- ↑ Umbes poolteise aastaga jõuti 555 wallast ainult 8 üle mõeta ja ära hinnata.
